Maria Lina hääl

Iga pere on midagi õppinud ja edasi õpetanud. Kui peaksin valima ühe õppetunni, mille olen saanud ja mida tahan edasi anda, ütleksin, et toitu ei tohi kunagi raisku lasta. Mu ema oli selles suurepärane eeskuju. See manitsus pärineb otse sõjajärgsest ajast, raskest ajast, mil kõik oli ilus ja hinnaline. See on õppetund, millel on röstitud juustukooriku lõhn, mis on iseloomulik Lagosantole, väikesele linnale Ferrara provintsis.

Igal suvel kogunesime vanaema Libera juurde. Oli tore kokku saada, sest ülejäänud aasta jooksul polnud meil palju võimalusi üksteist näha. Istusime kõik kamina ümber ning küpsetasime juustukoorikuid ja maisitõlvikuid. Mäletan, kuidas vanaema jagas tõlvikuid meie, laste vahel ning rääkis samal ajal sellest sõjaajast saadik kestnud traditsioonist. Mu isa ja tema vennad olid tol ajal väikesed, õhtul välja minna polnud võimalik ja televiisorit polnud. Nii oligi mu vanaema, nagu teisedki küla naised, leidnud teistsuguse viisi koos aega veeta.

Väikelinnas elades aitasid kõik üksteist. Pärast maisitõlvikute koristamist jättis talunik meile mõned, teadmata, et sellest saab meie peretraditsioon. Kui mu ema isaga abiellus, võttis ka tema selle traditsiooni omaks ning küpsetas tõlvikuid köögipliidi põletil, sest tal polnud kaminat. Nüüd teen sedasama oma tütre Alice'iga, kes veel ise süüa ei tee, kuid söömist naudib.

Alati, kui valmistan ragù'd, maitseb ta seda ja ütleb: „Ma ei tunne vanaema lõhna.” See on armas vihje, et tuleks lisada rohkem juustukoorikut. Siis hakkavad mulle meenuma ka need pärastlõunad, mil kuulasime vanaema lugusid, kui mänguasju oli vähe ja tavalised kivid olid sama hinnalised kui kõik muu.

Just see teebki traditsioonid nii oluliseks. Need on avatud uks meie juurte juurde, mille kaudu saame rännata mälestusteradadel. Minu mälestusterada on lapitekk piltidest Lagosantos elavast perest ja minu vanavanematest Bagnolo in Pianos. Nii ema- kui ka isapoolne suguvõsa moodustab mälestuste mosaiigi: hüpped kastmiseks kasutatavasse lahtisesse kanalisse või peitusemäng heinavankril... Kord oli vanker eesli taha rakendatud ja eesel pistis pööraselt jooksu, samal ajal kui vanaisa jooksis meile järele ja hüüdis nii kõvasti, kui jaksas. Vanaisa nägi välja nagu vanalt fotolt välja astunud mees, müts peas ja sirp heina lõikamiseks käes. Mäletan ruudukujulisteks tükkideks lõigatud arbuusi, mida jagasime nõbudega. Mäletan ka oma rumalat hirmu, et vanaema armastas mind vähem lihtsalt sellepärast, et ma ei jäänud tema juurde ööseks, nagu tegid kõik mu vennad. Aga see hirm kadus alati, kui istusime üheskoos kamina ümber.

Mõned inimesed ei näita oma armastust kuigi kergesti välja, nad ei suudle ega kallista, kuid on hetki ja meeleolusid, mis toovad suure armastuse nähtavale. Minu vanaema jaoks oli selline hetk kamina ees maisitõlvikuid küpsetades.

See on vaid väike osa minu perekonna loost, rännak mälestusteradadel, mille võtan alati rõõmuga ette. Mälestus, mis on sama kallis kui toit.

Autorid:
Teksti autor Carlotta Fiore
Foto autor Diego Rosselli